On pahavara kuulsaimad esindajad. Esimene viirus, The Creeper, liikus Interneti eelkäijas ARPANETis juba 1970ndatel. Esimene laia maailma lahtilastud viirus Elk Corner kirjutati 1982. aastal. Arvutiviiruste kuldaeg oli kümmekond aastat tagasi, mil Michelangelo põhjustas ülemaailmse paanika ning CIH kärsatas tuhandete kaupa emaplaate läbi.
Vanema põlvkonna viirused levisid flopiketastel, mingil ajal olid väga populaarsed Microsoft Office’i dokumentide makrode põhjal koostatud viirused, praegusel ajal rändavad nad kas elektronkirjade manustes või internetist allalaaditavate failide küljes.
Rahvasuu nimetab viiruseks mistahes pahavara, ent konkreetsemalt on viirus seesugune arvutiprogramm, mis on võimeline end ilma kasutaja soovi ja teadmata iseseisvalt ühest arvutist teise kopeerima ja arvutit nakatama. Erinevalt internetiussidest vajavad viirused käivitumiseks ja pahategemiseks kasutaja aktiivset kaasabi: viimasel tuleb kas midagi alla laadida, käima tõmmata või installeerida. Seesuguse kasutajaga manipuleerimise tipp on nn libaviirused, mis hirmutavad pahaaimamatut arvutiomanikku internetis leviva uue koleda viirusega ning soovitavad tal tungivalt mõne vajaliku süsteemifaili maha kustutada.
Kuna flopid on nüüdseks ametlikult välja surnud, tassitakse uusi viiruseid koju peamiselt mälupulkadel, aga ka näiteks mp3-mängijate või digifotoaparaatide mälukaartidel ning isegi mobiiltelefonide mälus. Olemas on ka mõned spetsiaalsed mobiiltelefoniviirused, näiteks Cabir-A, mis hüppab ühelt telefonilt teisele üle sinihamba. Tõsi, nakatumiseks tuleb telefoniomanikul vastavas menüüs oma nõusolekut kinnitada.
Millist kurja viirused teha võivad? Mõned viirused on programmeeritud otseselt arvutit kahjustama – kas siis muutma programme, kustutama faile või formaatima kõvaketast. Teised viirused tegelevad ainult iseenda levitamisega, koormates niimoodi arvuti- ja võrguressursse. Kolmandad võivad olla lihtsalt nii viletsasti kirjutatud, et arvuti jookseb neid käitades kokku.
Viiruste vastu aitab viirustõrje ning omaenda mõistlik käitumine – ärge avage tundmatutelt saatjatelt tulnud tundmatuid faile ning ärge kasutage piraattarkvara.
Vanema põlvkonna viirused levisid flopiketastel, mingil ajal olid väga populaarsed Microsoft Office’i dokumentide makrode põhjal koostatud viirused, praegusel ajal rändavad nad kas elektronkirjade manustes või internetist allalaaditavate failide küljes.
Rahvasuu nimetab viiruseks mistahes pahavara, ent konkreetsemalt on viirus seesugune arvutiprogramm, mis on võimeline end ilma kasutaja soovi ja teadmata iseseisvalt ühest arvutist teise kopeerima ja arvutit nakatama. Erinevalt internetiussidest vajavad viirused käivitumiseks ja pahategemiseks kasutaja aktiivset kaasabi: viimasel tuleb kas midagi alla laadida, käima tõmmata või installeerida. Seesuguse kasutajaga manipuleerimise tipp on nn libaviirused, mis hirmutavad pahaaimamatut arvutiomanikku internetis leviva uue koleda viirusega ning soovitavad tal tungivalt mõne vajaliku süsteemifaili maha kustutada.
Kuna flopid on nüüdseks ametlikult välja surnud, tassitakse uusi viiruseid koju peamiselt mälupulkadel, aga ka näiteks mp3-mängijate või digifotoaparaatide mälukaartidel ning isegi mobiiltelefonide mälus. Olemas on ka mõned spetsiaalsed mobiiltelefoniviirused, näiteks Cabir-A, mis hüppab ühelt telefonilt teisele üle sinihamba. Tõsi, nakatumiseks tuleb telefoniomanikul vastavas menüüs oma nõusolekut kinnitada.
Millist kurja viirused teha võivad? Mõned viirused on programmeeritud otseselt arvutit kahjustama – kas siis muutma programme, kustutama faile või formaatima kõvaketast. Teised viirused tegelevad ainult iseenda levitamisega, koormates niimoodi arvuti- ja võrguressursse. Kolmandad võivad olla lihtsalt nii viletsasti kirjutatud, et arvuti jookseb neid käitades kokku.
Viiruste vastu aitab viirustõrje ning omaenda mõistlik käitumine – ärge avage tundmatutelt saatjatelt tulnud tundmatuid faile ning ärge kasutage piraattarkvara.
No comments:
Post a Comment